Thursday, March 29, 2007

Paanikahäire

Ütlesin eelpool, et puudutan seda teemat lühidalt.

Parema seletuse annavad spetsialistid:
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/41paanika_ja_muu.htm
http://www.inimene.ee/pages.php3/06?haigus=913

Sa oled olnud terve või vaatamata sinu rohketele kaebustele tervise osas ja põhjalikele mitmekülgsetele uuringutele on sind terveks füüsiliselt tunnistatud.
Raske uskuda, eks ole?
Sul on ju kohutavalt halb olla:
- süda klopib ja "jätab lööke vahele"
- südames on valutorked (see peab ju südameprobleem olema!)
- lihastes on värin,
- käed muutuvad tuimaks ja jahedaks, peopesad märjaks (äkki mul on halvatus!)
- suu kuivab, pean kogu aeg jooma (äkki mõõdaks veresuhkrut!)
- õhupuudus (appi!, mul on astma!)
- pea käib ringi (mis seal peas nüüd juhtus?)

Ööd on pikad ja pimedad.
Kõik magavad, kuid sina oled hädas.
Värisevate kätega valid hädaabinumbri, kus sult hakatakse igasuguseid mõttetuid küsima hetkel, kui sul on tervisekatastroof.
Kiirabi oodates tundub, et nad on su kutse unustanud.

Kiirabibrigaad tuleb juba eelnevalt avatud uksest sisse.
Ennem kui kiirabiõde jõuab oma rohukohvri avada, oled jõudnud läbi lõõtsutamise arstile seletada, et sind on seal ja seal haiglas korduvalt südamega uuritud, midagi pole leitud, aga näe, täna jälle...
Kiirabiarst mõõdab vererõhku, laseb näidata keelt, käsib ette sirutada käed ja esitab küsimusi.
Milleks küsimused? Mul on vaja kardiogrammi!
Teeme, teeme kardiogrammi, aga me peame selle lihasevärina maha saama, muidu aparaat ei näita muud kui värisemist. Võtke need tilgad, need aitavad.

Aitasidki!
Kardiogramm on korras.
Kopsudes on puhas hingamiskahin.
Halvatusnähte pole.
Veresuhkur on normis.
Haigustest aga hakkame rääkima siis, kui käed on soojad ja kuivad.

Huuh! Ah et midagi hullu pole? Võibolla ma tõesti sattusin paanikasse, mul tuleb seda ette.

Kui palju iga kord selline kiirabi poolt kohalesõit ja mõttetud uuringud maksma lähevad, seda haige ei tea.

Kuidas end aidata?
Paanikahäirega patsient võtab oma probleemi omaks väga visalt. Aga püüa vähemalt!
Kui sul tekivad eelnimetatud süptomid, siis lihtsalt voodis lamades ja hirmu kätte "surema hakates" seisund ei parane, vaid halveneb.
Kuna sa pole niikuinii uinuda suutnud:
- tõuse voodist, kõnni natuke toas ringi, vaata aknast välja ja püüa oma seisund kontrolli alla saada.
- Hinga aeglaselt, sest lõõtsutamine põhjustab hüperventilatsioni, liigne hapnik aga kutsub esile pearingluse. Ärevusest verre paiskunud adrenaliin paneb südame kloppima ja lihased väriema.
Ameerika taktika lõõtsutamise korral , et panna ise endale suu ette plastikkott, millesse sise-välja hingad, meil veel ei toimi. Meie ärevushaiged ei lase end mingi plastikkotiga ahistada.
- Pane teevesi keema. Tee, mida jood, ei tohi olla teelehtedest, vaid mingi sulle sobiva aroomiga rahustav ürditee.
- Pane vaikselt mängima rahulik ilusa meloodiaga muusika. Muusikaterapeudid soovitavad muusikat, kus on palju kõrgeid toone (näiteks Mozart)
- Kui sul on hea kaaslane, kes sinu paanikahoogusid talub, siis lase tal teha rahustavat massaaži: kaela ja õlavöötme silitav massaž, labakäte ja jalapöidade massaaž.
- Kui sellised paanikahood pole sul esmakordsed, siis on sul arvatavasti meeles sinu psühholoogi nõuanded selleks puhuks või sinu perearsti või psühhiaatri poolt välja kirjutatud rahustavad tilgad või muud ravimid. Milleks kutsuda kiirabi, et ta sulle neid samu tilkasid annaks?
- Kui selline asi juhtub sinuga esmakordselt, siis sa muidugi oma seisundit hinnata ei oska ja kui kõik eelnimetatud abinõud ei aita, siis tuleb hakata uurima, kes on sinu perearst.

Paanikahoog ei möödu tavaliselt kümne minutiga, aga see öö on sul niikuinii rikutud.
Kui soojus hakkab su kehas levima, rahustav tee ja kõik muu toimima, siis tunned mõne aja pärast, et värinad kaovad kehast ravimitetagi ja uni hakkab vastu hommikut su silmalauge raskeks muutma.
Vaata, et sa tööle sisse ei maga!

Paanikahäire pole reeglina kiirabi vajav seisund.

Labels: ,

17 Comments:

At 8/3/08 14:35, Anonymous Anonymous said...

Mina magan öösiti hästi ja uinumisega pole probleeme olnud kunagi. Aga ärevushoog tekib siis, kui pean mingi seltskonna ees esinema. Vahepeal oli kuidagi positiivne ja rahulik aeg elus ja oli parem. Aga peale ülemuse vahetumist on kõik justkui tagasi ja eriti hull, et nüüd on mul üks sell, kes end sõbraks peab, kuid mul pole ta vastu mingeid tundeid. Eriti jäledaks ta muutus siis, kui hakkas rääkima, et tahaks mind voodis proovida. Ta jõlgub mu töö juures (meil on klientidele avatud asutus) ja segab mind oma kohaloluga. Viimane kord tuli ka ülemus korra mu juurde,kui tema seal passis ja siis ma peaaegu et hakkasin värisema. Kuidas mulle see küll ei meeldi, et sihuke pinges olek paneb värisema. Teeksin midagi, aga ravimeid natuke kardan, kuna neist võib sõltuvus tulla. Tahaksin jälle olla enesekindel, rahulik ja mõnus kolleeg, kaaslane, tütar, sõbranna, õde.

 
At 30/6/08 11:40, Anonymous Anonymous said...

Ma ei tea, mida ette võtta. Kunagi hakkas mul bussis paha ja nüüd kui bussi lähen, hakkab hirm, et hakkab jälle paha. Süda klopib ja varsti tunnen, et mul ongi paha, ajab täitsa oksele. Nii on korduvalt olnud. Ema ütles, et istugu ma lahtise akna või avatud katuseluugi lähedale ja püüdku sügavalt ja rahulikult hingata. Proovisin. Nagu toimis paar korda, kuid siis enam äkki mitte. Palun väga nõu!

 
At 30/6/08 13:54, Blogger Ingrid said...

Bussi minnes katsu leida kohe koht, kus on rohkem õhku. Katsu sattuda bussi, kus on kasvõi üks vaba istekoht. Bussi tagaosas neid ikka jagub, ehkki seal on pisut vähem õhku.
Kui bussis vähegi halb hakkab, tule välja, kui aeg seda võimaldab ja käi üks peatusevahe jalgsi.
Võimalusel sõida trammiga, seal on rohkem õhku ja ei õõtsuta nii.
Sageli läheb see mere-lennuki-bussihaigus vanusega üle, alati aga ei tarvitse minna.
Hoia alati käepärast validool või kange Mynthon. Neid võid lutsida kogu sõidu aja.

 
At 30/6/08 20:29, Anonymous Anonymous said...

Aitäh! Trammi võimalust mul küll ei ole, elan Harjumaal ja buss avabki peatustes ainult esimest ust. Kuna need bussid käivad harva, siis ei saa ühte bussi käest ka lasta ja järgmist oodata. Arvan, et validooliga proovin küll katsetada. Varem mul ei olnud sellist mere-bussi-lennuki haigust, olen väga vastupidav olnud ja hea reisija. Aga tookord peale seda vahejuhtumit on see asi lihtsalt närvides ja kuidas küll häirib ja kuidas küll tahaks vabaneda.

 
At 8/9/08 20:01, Blogger notsu said...

Mul juhtub vahel väga väsinud (pikemat aega vähe magada saanud vms) peast, et ei saa justkui hingates õhku kätte, kas see on ka paanikahäire või lihtsalt mingi lihasteprobleem? Erilist paanikat pole ma vähemalt enne selle tekkimist täheldanud, siis, kui juba jupp aega ei ole normaalselt hingata saanud, kisub väheke paaniliseks küll, aga enamasti on õnnestunud siiski magama jääda ja väljapuhanult sellist asja enamasti ei juhtu.

 
At 8/9/08 20:04, Blogger notsu said...

oi, vabandust, eelmine sissekanne juba tegeles selle asjaga, aga ega ma aru ikkagi ei saanud, kas mul on selle hingamishädaga paanikahäire või midagi füüsilist.

 
At 9/9/08 10:08, Blogger Ingrid said...

See pole paanikahäire. Aga seda tuleb sageli ette. Võid proovida magama heites keele alla validooli panna, see peaks aitama. Validool peab aga olema värske.

 
At 28/10/08 17:41, Blogger rel said...

minul hakkas mingi imelik "hoog" kuu aega tagasi nimelt ei saanud uinuda, ka põhjendamatu hirm ja pea justkui surises või pingeid täis, ei oska sõnadesse panna.Kilpnäärme juurest justkui pookis ja nina kaudu hingata oli raske.. 4 päeva mõõdudes oli kõik see läinud, arvasin et vaibus maha kuni tänaseni.Jällegi kuu lõpus ja uinumis ja hingamishäired.Mõtlesin et olen hulluks läinud, kuid tundub , et vist mitte.Tänu internetis leitavale materjalile olen saanud palju infot, samuti on arstile aeg kinni pandud ja ju siis vaatab edasi...

 
At 9/12/08 12:15, Anonymous Anonymous said...

Maadlesin ise paanikahoogudega 12 aastat, algul ei teadnud, milles asi- arstid Eestis sellel ajal ei tunnistanud midagi sellist, --EI OLE OLEMAS, saatsid psühhiaatri juurde, mina saatsin nad kukele......
Olen kõik selle ise läbi elanud, kuni pointini , kus ei julgenud üksi välja majast minna, hulluksminemise tunne oli. ( Alkohol, muide süvendab hoogu, vahel isegi kutsub esile.)Surmahirm!

Siis elasin aastaid USA s ja kogemata juhtusin rääkima oma murest sõbrannale- Ta saatis mu kohe arsti juurde ja mind pandi Philadelphia Pennsylvania ülikooli juures asuvasse uurimisprogrammi. Tegin läbi väikesed testid ja sain diagnoosiks Panic Attack
Määrati rohi, mille nimi seal on PAXIL CR
Seda rohtu meil eestis nimetatakse: Paroxetin. HEXAL farmaatsiatehas, 20 mg
Mina võtan praegu sellest 20 mg ainult 0,3 tabletti korraga.
Alustada tulekski sul väikese kogusega - oleneb kehakaalust 10mg,
Siin Eestis läksin lihtsalt oma pere arsti juurde ja ütlesin , et olen seda rohtu võtnud ja mul on seda vaaj, sest muidu ei saa hingata.... kirjutas välja...
See rhi teb seda , et aitab mul elada enam vähem normaalselt!


Nii, aga mitte see ei ole, mis ma tahan rääkida. Teen momendil saiti, mille teema on PAANIKAHÄIRED. Esialgu pole see valmis ja sellepärast saadan sulle mõned näpunäited.


Vaatamata rohtudele, mul siiski esines neid nn. paanikahooge.... kuni ....

Kuni nalles paar kuud tagasi leidsin lahenduse enda jaoks----- Sellest ajast peale ei ole mul neid olnud!

Avastasin mitmed asjad: nagu näiteks

VÕTMEERINEVUS nende inimeste vahel kes on ennast hoogudest terveks ravinud ja nende vahel, kes ikka veel piinlevad, on see, et ----- need, kes on paranenud EI KARDA PAANIKAHOOGU!!!!



MIS oleks, kui ma ütleks sulle, et LIHTNE VIIS KUIDAS PAANIKAHOOD LÕPETADA ON SELLES---ET - SOOVI, ET TA TULEKS!!!!!!!!!



Tean, et see kõlab imelikult, ja hullumeelselt- miks ma peaks tahtma midagi , mis teeb mu elu põrguks..... aga see on TÕDE. Las ma seletan!



Lihtne on see sellepärast, et kui soovida, et paanikahoog tuleks, hajutab see automaatselt hirmu paanika hoo ees!

Sinu niiöelda VABA TAHE--- hävitab hirmu...



Kas suudad endal esile kutsuda paanikahoo nüüd ja kohe praegu--- tee proovi!



EI?????



Elu on näidanudt—et kui sõdid millelegi väga vastu, siis see just juhtubki.

See käib ka väga hästi HIRMU kohta, kui sõdid mingile olukorrale vastu hirmuga, siis see hirm jääb kestma ja ta ainult paisub, kuni tekibki järjekordne hoog!!!! On väga tähtis, et sa selle sisemusest aru saaks!!!!!!!!!!



Nüüd on vaja ainult saada jagu sellest VASTU SÕDIMISEST!!!! Aga kuidas?



See tähendab, et sa lähed vabatahtlikult vastu hirmule, teed talle väljakutse! Sa tahad, et ta tuleks.



Ma tean, et see mõte iseendale paanikahoog kallale kutsuda tundub jube. Julgustan sind ---- loe eelnev tekst veelkord läbi, saa sellest põhjani aru ja tee seda siiski!!!!!! Vaata , mis juhtub.......

Kas suutsid endale paanikahoo tekitada?----

ARVAN mllegipärast , et EI--- õnnitlen ! Esimene samm on astutud......

Korruta nüüd järgnevat mõtet endale igal võimalusel ---!!!!!! Tule siis, sa igavene paanikahoog!!! Anna minna, tule nüüd kohe ja näita, mis sa suudad!!!!!





Sa võibolla pole seda tähelegi pannud, aga sa oled ise alati otsustanud tahtmatult – PAANIKAHOO poolt. Sa teed selle valiku mõeldes mõtet :See olukord on totaalselt minu controlli alt väljas ja ma ei suuda enam vastu pidada...need tunded ja see olukord ei allu minu kontrollile.... ma ei tea , mis see on ja mis juhtub, mul pole kedagi , kes mind aitaks-...


Valides aga mõtted, millega võtad kontrolli enda kätte- hävitad selle hoo juba eos.


Hetkel, kui tunned, et tuleb hoog--- üksküik, mis sul sel hetkel peas on või , kui hull sul olla on-- lihtsalt korruta : no tavai!!!tule siis!!!! Tahaks näha , kui hulluks sa seekord mu olemise teed!!!!!!!!!!!!



See on Sulle esialgu kõik praegu, loodan , et aitab.Proovi ja anna teada.

Tegelen lehega töö kõrvalt ja suht vähe aega on, nii et võtab veel aega, aga tean , kui jube on selle küüsis vaevelda, millele on isegi nime raske anda!!!!

kirjuta mulle!
merka

merkaeliise007@hotmail.com

 
At 3/3/09 10:41, Blogger merka said...

merike olen jälle, ( merka)

Nüüd on esialgne algus tehtud,
lehekülje nimi on
paanikahaire.ee
tervitused
merka

 
At 9/10/09 22:15, Anonymous Anonymous said...

Tere! Ma arvan, et olen üle elanud midagi sarnast. Asi, mis mind aga siiani muretsmea paneb, on valud, mis on kestnud juba paar kuud. Arstid on teinud nii EKG kui veranalüüsi ning leidsid, et tegu on närvipõletiku - võtsin selle vastu rohtu, kuid pärast kuuri on valud siiani alles - peamiselt rinnus, aga ka kätes, mõnikord näos (lõualuus), seljas -mitte kunagi väga valus, aga väga ebamugav. Kas see kõik kuulub paanikahäire juurde ja rohkem oma mõtetega tegelema või siiski arsti juurde pöörduma, et asja edasi uurida?

 
At 12/10/09 11:50, Anonymous merka said...

Tere , olen merka ja kommenteerin seda närvipõletiku asja!
Kõigepeat soovitaksin sul mnna arsti juurde tagasi ja uued analüüsid teha, et olla täiesti kindel, et põletik on läinud!
Ja sealt edasi mõttetöö juurde.
paanikahaire.ee

 
At 14/10/09 02:46, Anonymous Anonymous said...

Suur aitäh, Merka! Püüan juba homme leida õige arsti kellega konsulteerida.

 
At 14/10/09 08:32, Anonymous merka said...

Ole tubli ja kui vaja , kirjuta mulle otse : merkaeliise007@hotmail.com

 
At 14/1/10 20:38, Anonymous Anonymous said...

Tervist! Minu mure algaks samamoodi kui keegi ennist on kirjutanud..nimelt,..Minul hakkas mingi imelik "hoog" põhjendamatu hirm ja pea justkui surises või pingeid täis, ei oska sõnadesse panna.Kilpnäärme juurest justkui pookis ja nina kaudu hingata oli raske.. Esimest korda tekkis selline tundmus lennukis üle Atlandi lendamises st siis 12 h ..poole lennu peal hakkas see nn hoog, mis siis süvenes..ei osanud midagi ette võtta, olin üksi, istusin liikumatult ja sõna otseses mõttes surin v nn "hoog" tekitas tunde, kohe "viskan sussid püsti"(kõige jubedam tunne mida elus kogenud)..lennuk maandus , mina hingata ei saanud (niisugune tunne, et kõrist ei lähe midagi alla, nina töötas natuke)Peale maandumist ja näost valgena viidi mind traumapunkti, seal mõõdeti ka vererõhku jms-kõik korras. Üks arvamustest arsti poolt oli mao üleihappesus, et pritsib kurku ja teeb valu ning takistab hingamist. Mõni teine pidas mind seal hulluks vist oma jutuga, ühesõnaga minul läks järjest paremaks..mulle anti rahustit ja kirjutati nii rahustid kui ka mao ülih.vastu mingisugune jubedus välja.Ühesõnaga soovitati oma kodumaal edasi uurida- mul on uuritud südant, magu, pead..mitte mingit tulemust. Peale Ameerikat oli neid hooge pidevalt, kordagi magama jäädes, aga just kas bussis või autos, ükskord ka täiesti üksi olles kodus.Kohe kui saan värskesse õhku ja natuke rahunen siis kaob ka tunne, et mind kohe enam ei ole.., sest see pole tunne, et minestan või et pilt kaob eest ära.Nüüd poole aastaga on jäänud kordi aina vähemaks. Mu elutempo ei ole kiire ega pingeline, kuid ei olnud ka sellal kui hooge rohkem oli. Nüüd varsti oleks järgmine sõit üle Atlandi soojas. Juba kardan ette, et mis juhtuda võib, kuna ei tea mis mul viga on ja ei oska ka seepärast mitte midagi endale sisse võtta jms..keegi???=)

 
At 15/1/10 08:46, Anonymous Anonymous said...

Palun kirjuta mulle mailile merkaeliise007@hotmail.com...
ehk oskan aidata.
Sõidan ise üle Atlandi kogu aeg. 23 . Jaanuaril jälle!

merka

 
At 15/1/10 08:47, Anonymous Anonymous said...

pane, oma mail juurde , et saaksin sulle otse vastata.

merka

 

Post a Comment

<< Home