Monday, December 18, 2006

Et suur mure saaks väiksemaks!


Kuna blogipidajad on enamasti noored terved inimesed, siis see peatükk ilmselt eriti populaarne olema ei saa.
Tahan eelkõige anda mõningaid algteadmisi sellest, missugune peaks olema tilluke koduapteek. Siis aga võimalikke haigestumise ja õnnetusjuhtumite kirjeldusi, kus noor inimene peaks oskama ise toime tulla.
Enamik haigusi paranevad iseeneslikult ilma igasuguse arsti vahelesekkumiseta. Pole vaja kutsuda kiirabi nohu, köha, palaviku ja noaga sõrmelõigatud haava korral. Kuid peab oskama ära tunda ja mitte alahinnata eluohtlikke seisundid.
Arvate, et seda peaks tegema arst ja tasuma haigekassa?
Arst on kaugel, telefoniliinid kinni, haigekassal pole raha ja ... lukkus kõrva või väikese pöidlahaava korral pole kiirabilist abi kunagi vaja.

Oma aastakümnete kogemusega on mulle üha enam meeldima hakanud meditsiin umbes 19. sajandil ja varem, kus arst vaatles, kuulas, kompas, koputles, nuusutas, maitses ja kirjutas paberile ravimite segu apteekrile esitamiseks ja andis instruktsioonid haige hooldamiseks.
Juba sel igivanal ajal aga ei tulnud iialgi kellelgi mõttesse hakata kõrges palavikus tuigerdavat haiget viima kilomeetrite taha arsti juurde, vaid arst laskis kaariku ette rakendada oma
hobuse (tänapäeval peaks selleks olema auto) ja sõitis ise haige juurde.

Teate seda laulu:
" Kui mesilind jalga mul nõelas.
see oli mu ainuke haav.
Seda arstida oskas mu ema,
nii paranes valutav haav."

Kui te olite lapsed, kuidas teie ema teie haavu sidus?
Kuidas ema (või isa) ravis teie nohu ja köha?
Mida tehti kõhuvalu korral, kõhulahtisuse või -kinnisuse korral?

Nüüd, täiskasvanuna kohiseb peas, pigistab rinnus, käed värisevad, tekivad ootamatud õhupuudushood, jäsemed lähevad külmaks, liigesed hakkavad vaeva tegema jne., jne., jne.

Pane oma mure siia kirja, püüan vastata. Täpsemad, erialased küsimused aga esitage:

www.kliinikum.ee
www.arst.ee
www.kliinik.ee
www.inimene.ee
www.mu.ee

nõuandetelefon ootamatul haigestumisel 1220
kiirabisse 112 helistage vaid siis kui juhtub õnnetus või tekib ohtlik ootamatu haigusseisund.
muul ajal saab telefoninõu ka perearstilt

Tõsise olukorra puhul jõuate haiglasse oma transpordiga alati kiiremini. Ja haiglas ei küsita teilt kunagi raha tõsise haigestumise korral.

Härra minister küsis kord haigestudes kiirabiarstilt: "Kas te olete kardioloog?"
Ei! Kiirabiarst pole mitte ainult kardioloog, vaid ka terapeut, infektsionist, traumatoloog, kirurg, pediaater, psühhiaater, reanimatoloog.
Kiirabiarst on laia profiiliga erakorralise meditsiini arst ja otsuste langetamisel ravi või haiglaravi vahel vaagides lähtub haigest tervikuna, mitte silmavärvist või hädakisa suurusest.
Et teeme vigu?
Ka sellest püüan rääkida.

Esita küsimusi, püüan vastata!

Labels: ,

5 Comments:

At 10/2/07 10:34, Blogger Kadri said...

Millegipärast mõtlesin ükspäev, et kui peaks tekkima vajadus, siis tegelikult ma ei oskaks teha elustamist. Ja see on ju erinev imiku, 8-aastase ja täiskasvanu puhul.

Asjalik blogi!

 
At 10/2/07 14:39, Blogger Ingrid said...

Tänud hea sõna eest!

 
At 23/4/08 20:06, Blogger Ann said...

Tere!

Tahtsin tänada huvitava ja kasuliku blogi eest. Lisaks meeldis mulle lapsena väga lugeda raamatut "Kui laps on haige" vms. Nii et see on heaks ja veel paremaks jätkuks . Soovin Teile jõudu ja jaksu ning palju päikest kõikides Teie tegemistes!

 
At 24/4/08 13:20, Blogger Ingrid said...

Tänan, Ann!
Tore on päikselisel päeval leida blogist positiivset vastukaja! :-)

 
At 24/1/11 02:20, Anonymous Anonymous said...

Mul on selline küsimus. Inimesel on närvivalud, ta on neid ravinud pipraplaastrite ja valuvaigistitega, massaazhi ja soojendusega. Siis tuleb keegi, kes ütleb haigele, et närvipõletiku põhjuseks on B-vitamiini puudus ja et nüüd tuleb teha B-vitamiini süste. Ja teebki talle neid, korduvalt. Süstija ei ole arst ega õde ega velsker ega loomaarst ega üldse mingi meditsiinilise haridusega. Mida arvata sellisest iseravimisest ja iseravijast? Mis oleks veenvaim väide, et toda haiget arsti juurde saada?

 

Post a Comment

<< Home